Läänemaa

Maailm Land Rover elustiili harjutava Kalju silmis. Ehk parimad asjad juhtuvad ikka planeerimata. Näiteks laisavõitu laupäev Läänemaal. Näiteks kui keset päeva heliseb padja alla telefon. Ja kui kümne minuti pärast oled teel. Hetked tunduvad tõelised kui...

....krevetivõileiba võib süüa Paliveres liivaluidetel. Kus kunagi algas kaldast maa.

...kui vaadata saabuvat talve Kati ja Kalju tulevase põhumaja aknast

... ja lõpetada teekond tee ja koogiga Müüri ääres ehk lemmikkohvikus Haapsalus

Rooma

Viis minugi tee lõpuks Rooma. Korraks ja igati asjalikul puhul. Mõned hetked jäid ka endale.

Muuhulgas jäi meelde üks vestlus Trevi purskkaevu lähistelt (kindlasti tuleb tuttav ette Fellini filmist „Magus elu“, kus kaunis Anita Ekberg sensuaalselt varahommikuseks värskenduseks sulistas). Inglise keeles kõlab ehedamalt aga oli see lugu umbes nii:

„Kust te pärit olete?“ küsis üks väga paljudest, ilmselt Indiast pärit, roose müütav mees.

„Kuu pealt,“ vastan. Lühidalt, ent püüdega säilitada lahke olemine. Ei hakka ju agressiivselt kaubategemise peal väljas olevale võõrale oma päritolu kohta pikemalt selgitusi andma. Aga ülbe ei suuda olla. Ilmselt tema rõõmsate silmade pärast. Mees vaatab seepeale otsa mõningase mõtlikkusega.

„Ja kust Sina pärit oled?“ küsime viisakalt vastu.
„Päikeselt,“ vastab ta helgelt.

Peale kerget kohmetust, et millal ta ometi nende roosidega ikkagi ära läheb, tuleb keele peale küsimus:

„Ja millal päike loojub?“
„Ainult üks kord,“ vastab tema „...siis kui me sureme.“

Ja naeratab.

Roosist ma ikkagi ei pääsenud. Tahtsime temaga vaid rääkida. No mis seal ikka, jään siis uskuma tema sõnu, et õis õnne toob.

Raamatutest – Slavenka Drakulic „Cafe Europa. Life after Communism“. Tegemist Horvaatia ajakirjanikuga, kes kirjutab idaeurooplaste teistsugusest ajatunnetusest, mõeldud vist eelkõige lugemiseks lääne-eurooplasele. Meile tulevad need nõukogude elu vintsutused vägagi tuttavad ette. Lihtsalt on huvitav lugeda tema tõlgendusi, et millised on selle kõige mõjud inimese elule ja hingele.

Sügisjutt

Õhtupoolik Kadriga

Dovlatov

Leningradis on eriline komisjon tööks noorte autoritega. Ükskord kutsuti mind selle komisjoni istungile. Komisjoni liikmed küsisid mult:
„Kuidas me saaksime teid aidata?“
„Mitte kuidagi,“ vastasin mina.

„Aga ikkagi? Mida oleks vaja esimeses järjekorras teha?“
Siis vastasin ma neile Lenini kombel põristades:
„Esimeses järjekorras?... Esimeses järjekorras on vaja vallutada sillad. Seejärel piirata ümber vaksalid. Blokeerida post ja telegraaf…“

Komisjoni liikmed võpatasid ja vahetasid pilke.

Lõik Sergei Dovlatovi raamatust „Leivatöö.Võõramaa naine“. Eelmise nädala maiuspala. Nutsin ja naersin vaheldumisi. Sest Nõukogude Liidus elanud ja endale ausaks jäänud literaadi loominguline vabakäiguline vangistamine oli ängistav. Aga inimese kaitsemehhanismid normaalsuse säilitamiseks võtavad vahest musta huumori vormi. Kokku kurblik aga inimlikus mõttes jõudu andev lugemine. Soovitan. Pärast seda on tänutunne elamiseks oleva tänase aja ja koha eest suurem.

Ahjaa, kel nõukogude ajastu ja teemaga tegemist, võiks vaatama minna NO99 teatri etendust „Kommunisti surm“. Nii nagu GEP, langes ka selle tüki sõnum ühiskonnas toimuvate sündmuste taustal väga viljakale pinnasele. Samas ei ole ma kindel, et rahvuslike meeleolude õhutamine ei teeni lõppkokkuvõttes siiski kellegi teise eesmärke. Igatahes mõtlemapanev ja oskuslikult naha vahele pugev tükk.

Kui raamatutest veel rääkida (enese vormis hoidmiseks on sõbrannaga eesmärk alates suvest vähemalt 30 raamatut aasta lõpuks läbi lugeda. Norm, paistab, et saab kenasti ületatud. Hmh, kas tabasite eelmises lauses ka kerget uhkusnooti:-), siis Anna Gavalda oli samuti väike kergemast killast avastus. Sobib öökapi pealt üheks õhtuks kätte võtta.

(ps. Dovlatovi pilt pärineb netiavarustest)

Vaata maailma

Täna saab otsa väike puhkus. Elu ja olu sai vaadeldud umbes sellistes meeleoludes.

Risotto Negro mereandidega a la Kalju

Musta risotto tegemiseks võta vastu Kalju telefonikõne.

Tunne rõõmu heast ettepanekust.






Kutsu lisaks häid sõpru.









Toimetage koduses köögis koos (ärge kartke läheneda
kalmaari tindile ka valge kampsuniga).

Võta rahulikult. Ent jälgi olukorda.

Vahepeal võib jälgida ka väljas toimuvat.








Nautige. Tänutunne väljendub läbi mõmina.

Magustoiduks võib arutada asjade üle.

Näiteks, et miks on hea sissetulekuga mees parimates aastates ehk Kalju otsustanud perega kolida Läänemaa rabametsa.




Retsept leidub Kalju lehel http://kalju.ruutli.com/2007/11/09/kuidas-riisi-mustaks-varvida/

Afganistanist tagasi

Mina olen tagasi siinmail.

Mõni on tagasi kodumaal. Ehk kõige värskem kaasaelamise emotsioon - Viktoria vend tuleb homme varahommikul Afganistanist tagasi.

Afganistanis ja Iraagis on käidud. Meie võitlejaid seal nähtud. Aga ma ei ole varem näinud lähedalt nende poiste ja tüdrukute koju ootama jäänud lähedaste inimeste muret ja ärevust.

Kartust, et telefon eranumbri näiduga võib heliseda iga kell. Nüüd nägin, kuus kuud. Homme tuleb Viktoria vend tagasi. Varahommikul tehakse selles peres mannaputru.

Viktoria oli täna pingelangusest väsinud. Kuidagi sissepoole pööratud.



Ps. Esimene pilt on Raigo tehtud